Kõigepealt käisime Kirikumäe järve ääres. Kes tahtis võis varbad vette kasta ja omal nahal veenduda, et vaatamata suvistele ilmadele järvevesi veel ujumiseks ei sobi. Küll sai aga proovida oma osavust lutsu viskamises.
Edasi siirdusime Pältre lühterkuuse juurde, mis on oma üheteistkümne ladvaga üks omanäolisemaid puid Eestis. Suur oli aga meie üllatus, kui kohale jõudes avastasime, et mõned ladvad on ära murdunud. Sellele vaatamata jättis puu võimsa mulje. Vahva oli ka puu harude vahel ronida. Artur leidi koguni, et see on parem kui Tivoli. Maitsesime ka puu ümbruses kasvavaid jänesekapsaid ja nurmenuku lehti.
Järgmiseks läksime puu juurest üle tee ja vaatasime kohalike metsavendade langemiskohta püstitatud mälestuskivi ning rääkisime metsavendades - kes nad olid, mida tegid ja miks metsas elasid.
Viimaseks kohaks kus käisime olid Vastseliina piiskopilinnuse varemed. Ronisime vaatetorni ning nautisime võrratult kaunist vaadet ümbruskonnale. Uitasime linnuses ringi ja piilusime laskeavadest ning müüriaukudest välja ega vaenlast näha pole. Vaenlast ei näinud, kuid kolme bussitäit Soome turiste nägime küll saabumas. Jätsime varemed soomlaste päralt ja asusime koduteele.
