Rebase ristimine

Rebasepoiss oma urus

Peale "ristimist" nosimas küüslauguleibu dipikastmega

Meie rühma kõige uuem liige läbis sel nädalal edukalt mitmesugused katsed ja ülesanded tõestades sellega, et ta on igati tore ja tubli rebasepoiss ning peale vande andmist kuulutasime ta ametlikult meie rühma vastu võetuks.

Väljasõit

Teisipäeval peale tunde ootas meid koolimaja ees buss. Peale pooletunnist sõitu Lõuna-Eesti käänulistel ja künklikel teedel jõudsime esimese sihtkohani Lasva alevis. Külastasime sealset omapärast veetorni, mille klaveritrepp mängib astmetel kõndides küll klaverihääli, küll ürghuikeid, küll loomahääli.
Edasi tuli jaguneda paarideks. Iga paar sai ülesandeks Lasva pargist üles otsida mitu jänese, põdra, orava, öökulli või tedre skulptuuri seal on.
Loomakujud üle vaadatud sõitsime Aegviidu-Ähijärve 627 km pikkusele matkarajale. Tegu on Eesti pikima matkarajaga. Meie läbisime sellest siiski ainult 3-4 km mööda Võhandu jõe järsku kallast ja läbi sügiseselt maalilise metsa. Et rajale jäi ka Eesti viimase metsavenna hukkumispaik, tegime seal väikese peatuse ning rääkisime metsavendadest ja Eesti ajaloost. 60-70 aasta tagused lood eestlaste elust tundusid paljudele uskumatud. Sander küsis koguni: "Kas see on muinasjutt?" Väike ajalootund peetud jätkasime matkaraja valge-roheliste triibudega tähiste järgi orjenteerudes teed.
Lõpp-punktiks oli Paidra järve lõkkekoht. Edasi valis igaüks endale sobiva tegevuse. Mõned püüdsid kala, teised lõhkusid puid lõkke jaoks, osad proovisid süütepulgaga lõket põlema saada ja valmistasid ette piknikulauda.
Aeg möödus märkamatult ja peagi oli metsaalune täiesti pime ja pimedas oli eriti hea mängida huikemängu ning peitust.
Tagasi koduteele asusisme siis, kui kuu läbi männilatvade paistma hakkas.
Igatahes oli tore päev ja kõik osalised jäid käiguga rahule. Tänud ka bussijuht Heinole, kes meid sõidutas.

Õpetajate päev

Reede hommikul ootas õpetajate toas kõiki kooli töötajaid väike üllatus. Lähenevale õpetajate päevale mõeldes sai iga õpetaja valida endale tõmblukkudest valmistatud prossi.  Kuna pole olemas kokatädide või koristajate päeva, aga ka nemad näevad vaeva meie heaks, siis olime teinud lilleõiekujulisi prosse tänutäheks ka neile.
Ja Kristofer joonistas kaardi heade soovidega nende poolt, kes prosside tegemisel osalesid.
Meie rühma üheksandikud, Janek ja Marek, said aga proovida, mis tunne on klassi ees seista ja tundi anda.

Rene sünnipäev

Meie rühma kõige uuem ja kõige noorem liige Rene sai aasta võrra vanemaks. Marek ja Kristofer küpsetasid selleks puhuks ülimaitsva kohupiimakoogi, millel panime põlema 12 küünalt. Sünnipäevamelus läks kahjuks meelest koogist pilti teha. Et kook oli tõesti imehea, siis vastu tulles retseptisoovile on see nüüd blogi retseptikogus täiesti olemas (vasakul tulbas Retseptikogu  Retseptid Kohupiimakook tordipulbriga).
Renele aga veelkord: "PALJU-PALJU ÕNNE!"