Juhtub ka nii!

Täna toimus meil lennundusshow, mis sai ootamatu lõpu.
Asi algas eelmisel nädalal, kui Edvin ja Keler tegid ettepaneku, et nemad korraldava lennundusvõistluse. Mõte ju väga hea ja tegelikult olid nad väga tublid asja läbi mõteldes ja organiseerides. Mõte meeldis ka teistele ja juba varakult asuti lennukeid valmistama. Eriti hasartseks läks asi võistluspäeval, kus isegi suured poisid ei põlanud ära paberist lennukite voltimist, täiustamist ja vildikatega "tuunimist". Loomulikult tehti ohtralt proovilende nii, et kohati oli koridoris juba raske liikuda, sest õhk oli siia-sinna sööstvaid lennukeid täis. Kui üritus ametlikult pihta hakkas, oli kõigil hasart juba sedavõrd suur, et kasvataja pidi kõvasti vaeva nägema lendurite korrale kutsumiseks. Siiski saime Edvini ja Keleri eestvedamisel lennukite ülevaatuse ja tutvustuse tehtud ning kõige kenamad lennumasinad valitud. Selgitasime välja ka kõige kaugemale lendava lennuki. Kuigi kasvataja pidi korduvalt meelde tuletama, et kui üks võistleb, siis teised jälgivad ja ei tee sel ajal proovilende ega aruta naabriga, kuidas ise kaugemale lennata.
Viimaseks vooruks oli vigurlend. Kuid vaatamata kasvataja hoiatusele, et kui üksteisega ei arvestata, siis ta lõpetab ürituse, ei suudetud ennast kokku võtta. Nii ei jäänud kasvatajal muud üle, kui teatada: "Aitab! Üritus on lõppenud!" Võitjad jäid välja selgitamata ja auhinnad jagamata.
Ehk oli see õppetunniks, et elus tuleb osata näha ka teisi enda kõrval ning arvestada nendega ja mitte seada alati enda soove ja tahtmisi esikohale.
Siiski kiitus Edvinile ja Kelerile, kes näitasid üles initsiatiivi ja üritust läbi viisid.