Nalja kah!

Aprill on naljakuu. Millal veel enda üle naerda, kui mitte 1. aprillil. Üks võimalus selleks on ankdootides asendada Juku nimi. Järgnevalt mõned naljapäeval kõlanud naljades. Pani muigama küll!

 

“Poiss, mispärast sa järjepanu samale seansile pileteid ostad?” imestab müüja kino kassaluugi taga. “Minu arust küsid sa piletit juba viiendat korda?”

“Mis ma sinna parata saan” laiutab Margus käsi, “vaevalt jõuan kinosaali astuda, kui mingi kolge astub ligi ja rebib mu pileti katki!”

Marek teatab: “Ma olen geenius!”

“Miks sa siis geenius oled?”, küsib kasvataja.

“Seepärast, et panin kolme tunniga kokku selle legokomplekti, mille kallal tavalised inimesed nokitsevad aastaid. Karbi peal on kiri 3-5 aastat!” uhkustab Marek.

Janek läheb mänguasjapoodi, valib seal kaua autode vahel, leiab lõpuks sobiva automudeli ja ulatab müüjale omatehtud rahatähe. Müüja puhkeb naerma.

“Mis siin naerda on?” imestab Janek. “Ega te päris autosid ei müü!”

“Mida sa Rene siin teed? Tund juba käib!”imestab kasvataja

“Ma ei saa muidu tundimineku küsimust lahendada, kui pean kulli ja kirja viskama! Kui tuleb kull, siis lähen koju tagasi, kui tuleb kiri, siis pean sõpradega minema. Aga kui kümnesendine jääb serva peale, siis muidugi ruttan tundi!”

Naabritädi kurdab sõbratarile: “Jälle on keegi mu maasikapeenra segi tuustinud!”

“Eks see ole vist jälle Sanderi töö!”

“Ei usu – paistavad justkui inimese jäljed olema...”

“Raigo, mine pese nägu puhtaks – võib-olla tulevad meile täna külalised!” ütleb kasvataja.

“Võib-olla? Aga äkki ei tulegi – siis käin nagu viimane jobu ilmaasjata pestud näoga ringi!”

Toomas paneb õngekonksu otsa nii vihmausse, leivakuulikesi kui saiatükikesi – ikka ei näkka.

Lõpuks võtab ta vihaselt taskust peotäie münte ja viskab vette, hüüdes: “Sähke, tolad! Minge ja ostke ise endale, mida tahate!”

Ilver sõidab taksoga kooli ette. “Kui palju see sõit maksab?” küsib ta, kui auto peatub.

Kakskümmend eurot, poiss!”

“Kurat, nii palju mul küll raha pole – sõitke paar kilomeetrit tagasi!”