Suvised sünnipäevad ja õppeaasta lõpp

Peatselt on jälle üks kooliaasta läbi. Oli viimane aeg koos ette ära pidada ka suvised sünnipäevad. Nii tähistasime kolmapäeval kuu aega varem Sanderi ja kaks kuud varem Mareku sünnipäeva.
Tegime ka kokkuvõtteid möödunud õppeaastast ja avasime sügisel kinni pitseeritud ajakapsli, mis sisaldas lühikest videolõiku ja andmeid meie rühma liikmete kohta (pikkus, kaal, arvamused kaaslaste kohta jms.). Eriti põnev oli võrrelda, kui palju keegi aasta jooksul kasvanud oli ja palju kaalus juurde võtnud.

Matkarajal

Kolmapäeval käisime matkamas Kütiorus, mis on Eesti sügavaim ürgorg (70 meetrit). Kui sügisel läbisime Kütioru lühema matkaraja, siis seekord suundusime pikemale. Rada algas laskumisega oru põhja. Ka oru põhjas voolava oja ületamine lagunenud sillal läks libedalt. Tõelist pingutust nõudis tõus oru põhjast üles mööda järsku ja eelmise päeva vihmast libedat nõlva. Vaade ülevalt tasus nähtud vaeva.
Sääsehorde ja peagi ka märgu jalgu trotsides jätkasime teed. Vaatasime vana vesiveski varemeid ja käisime muistsete eestlaste hiiepaigas, kus ohvrikivile jäetakse ka tänapäeval metsavaimude jaoks mitmesuguseid ohvriande. Elevust tekitas ka rajal kohatud hiir.
Mingil hetkel muutus matk aga "ellujäämiskursuseks", sest tähistatud matkarajal suutsid nii mõnedki poisid ära eksida. Nüüd tuli meelde tuletada looduses liikumise põhitõed. Õnneks on tänapäeval olemas mobiilid. Kõik jõudsid siiski õnnelikult meie laagriplatsi, kus tegime lõket ja küpsetasime kaasa võetud head-paremat.

       

Kevad läbi kaamerasilma

Ligi kuu aega, aprillist mai keskpaigani, käisime kevadet pildile püüdmas. Selleks, et näha midagi ilusat, ei ole tingimata vaja minna kuhugi kaugele. Tuleb vaid osata vaadata ja näha. Enamus pilte on tehtud koolimaja vahetus läheduses - paarisaja meetri raadiuses. Parimad pildid tulid välja Margusel ja Deilil. Kiitust väärivad aga ka kõik teised osalejad: Janek, Marek, Sten, Raigo, Sander, Timmy ja Ilver.
Ilusaimad pildid said välja prinditud ja koolimajas kõigile vaatamiseks üles pandud.
Järgnevalt parimad hetked, mis meie kaamera ette jäid.

Raigo sünnipäev

Ole ikka rõõmus, kraps
väike sünnipäevalaps.
Igal aastal kasva vaks,
nii sa saadki suuremaks.

Hästi palju õnne!

 Raigo sünnipäev möödus nii nagu sünnipäevad ikka - koogi ja õnnesoovidega. Oli ainult üks suur erinevus. Nimelt polnud hällilast ennast kohal. Seetõttu tegime Raigole väikese videoloo, kus peal kõigi õnnesoovi, mida Raigo näeb kooli tulles.

"Ristimine"

Deili joonistatud pilt meie rühma liikmetest

Nüüd on meie kõige uuem rebasepoiss Deil "ristitud" ehk ametlikult rühma vastu võetud. Selleks tuli tal täita mitmeid ülesandeid ja läbida takistusrada. Deilile omaselt sai ta kõigega humoorikalt hakkama. Peale Rebase Vande andmist kuulutasime Deili ametlikult meie rühma liikmeks koos kõigi õiguste ja kohustustega. :))

Väljasõit ümbruskonda.

Ilmad on mõnusalt suvised ja loodus muutub järjest rohelisemaks. Tundus hea mõte teha üks väljasõit ümbruskonna ilusatesse kohtadesse. Nii istusimegi koos I rühmaga bussi ja asusime teele.

 Esmalt käisime Meremäe vaatetornis. Torni ronides olime merepinnast 234 meetrit kõrgemal. Ilm oli pilvitu ja nii oli sealt kaugele näha. Eriti köitsid tähelepanu Petseri kloostri kuplid ja Venemaa poolelt tõusvad suitsusambad, mis paistsid olevat tekkinud metsatulekahju tagajärjel.

 Edasi sõitsime Vastseliina piiskopilinnuse varemeid uudistama. Ronisime ka siin vaatetorni ja siis seejärel alla orgu, kus vulises Võru- ja Setumaa piiriks olev Piusa jõgi.

Lõpuks sõitsime Kirikumäe järve äärde, kus on mõnus laagripaik matkaonni ja külakiigega. Siin tegime tervisliku pikniku kasemahla ja juurikatega (porgand, kapsas, kaalikas dipikastmega). Värskes õhus maitses kõik väga hästi.

Enne äraminekut käisid karastatumad ka jalgupidi järvevees. Ja oh seda üllatus - püüdsid kätega kinni 20 cm pikkuse vingerdava kala, mis esmasel vaatlusel tundus olevat angerjas.

Vaated koolimaja katuselt

Kuna meie koolimaja on alevi kõige kõrgem hoone, siis oli arvata, et sealt on ümbrusele ka ilus vaade. Seda käisid oma silmaga vaatamas kasvatajad Katre ja Siiri. Õpilasi kaasa ei võetud, sest teekond sinna on ebaturvaline. Tuli ronida üles neljast redelist, turnida laetaladel ja hoiduda tuvisõnnikust. Aga vaated olid ka vaeva väärt.Lisaks ilusatele vaatedele oli koolimaja pööningul veel üks huvitav asi - nimelt nõukogude aegne häiresignalisatsioon (pildil ümmargune asjandus). Kui olid sõjaväelised õppused või valitses mingi oht, siis pandi see aparaat tööle. Oma undamisega  kostis see kaugele ja hoiatas inimesi.

Volbrituli

Nõia elu, nõia elu, see, jah, on kõige parem.

Ah, kui hea on olla nõid, kui sa vaid õppind oled.
                                                 /Laulusõnad lavastusest "Väike nõid"/

Käisime Blocksbergi mäel volbrituld tegemas. Tegelikult küll Kiigemetsas, aga tuli oli uhke ja kaitses meid kõikide kurjade nõidade eest. Põnevamaks tegi asja ka see, et tuld tegime hilisõhtul - ajal, kui tavaliselt enam väljas olla ei lubata. Lisaks tule tegemisele sai kiikuda ja metsas ringi joosta. Julgemad tegid nõialaulu lauldes ümber lõkketule ka mõned tantsuringid. Ja kui tehakse tuld, siis peab loomulikult ka grillima.

Oli tore õhtu pimedas ja salapärases metsas, kus ümberringi õitsesid lillade õitega näsiniinepõõsad ja kuskilt kaugelt kostis sookurgede kluugutamist.