Matkarajal

Kolmapäeval käisime matkamas Kütiorus, mis on Eesti sügavaim ürgorg (70 meetrit). Kui sügisel läbisime Kütioru lühema matkaraja, siis seekord suundusime pikemale. Rada algas laskumisega oru põhja. Ka oru põhjas voolava oja ületamine lagunenud sillal läks libedalt. Tõelist pingutust nõudis tõus oru põhjast üles mööda järsku ja eelmise päeva vihmast libedat nõlva. Vaade ülevalt tasus nähtud vaeva.
Sääsehorde ja peagi ka märgu jalgu trotsides jätkasime teed. Vaatasime vana vesiveski varemeid ja käisime muistsete eestlaste hiiepaigas, kus ohvrikivile jäetakse ka tänapäeval metsavaimude jaoks mitmesuguseid ohvriande. Elevust tekitas ka rajal kohatud hiir.
Mingil hetkel muutus matk aga "ellujäämiskursuseks", sest tähistatud matkarajal suutsid nii mõnedki poisid ära eksida. Nüüd tuli meelde tuletada looduses liikumise põhitõed. Õnneks on tänapäeval olemas mobiilid. Kõik jõudsid siiski õnnelikult meie laagriplatsi, kus tegime lõket ja küpsetasime kaasa võetud head-paremat.